Kui mingil hetkel oli taevas tinahall ja hanged põlvini ning järgmisel hetkel asfalt kuiv koos üksikute lumelaikudega (vähemalt täpselt nii ma seda aega mäletan), viis hea juhus mind kokku jõulu- ja dekoratiivvalgustite tootmise ettevõttega Adam Decolight. Firmal oli kavas avada uus tehas Märjamaal ja teha seda natuke omamoodi. 

Ürituse kontseptsioon nägi ette olukorda, kus inimesed on tulnud “tavalisele” avamispeole, sõnavõttude, mõnusa söögi ja bändiga nagu sellised üritused ikka kipuvad olema.

Peopaigas satuvad külalised avarasse laoruumi, mis on täis riiuleid, milles omakorda korrektsetes ridades kümned ühesugused pappkastid.

Algus kujunebki justkui tavapäraselt - firma esindaja peab avasõnad, kuid seejärel soovib anda sõnajärje Guidole, ühele entusiastlikule ja töökale mehele.

Külalised on mõneti segaduses – kes on Guido? Uus turundusjuht? Ja kus ta siis on? Guidot ei ilmu kusagilt.

Ühtäkki hakkab ootamatult kusagilt riiulist kostuma kummalist köhimist ning ühelt riiulilt kukuvad kastid robinal alla. Kastide tagant avaneb Guido elupaik - veider tuba, kus kõikvõimalik on valgustatud. Guido ise osutub hea jutuga, veidi ekstrentiliseks vennikeseks, kes räägib vahetult oma eluolust ja avab järjest vaatajale alla kukkuvate pappkastide tagant avanevat maailma koos oma lemmikleiutistega.

Guido loole oli vaja luua visuaal, mis muudaks tavapärase laoruumi omamoodi võlumaailmaks. Süzee võimaldas lasta fantaasial lennata ja kujundada Guidole temale ainuomane keskkond. Eriti meeldis mulle mängida väikeste detailidega, milles igal oma lugu. Guido loomusele omaselt sai ka kogu tema elamine boheemlaslik, eklektiline ja natuke nostalgiahõnguline. Kui ehk iga nüanss saalisolevale külalisele kätte ei paistnud, andis see näitlejale küllaldaselt ainet rolliks ja pidurdamatuteks fantaasialugudeks, mis omakorda muutis tegelase vaataja jaoks ehedaks ja olukorra omamoodi usutavaks.

Süžee autoriks oli Linnateatrist Mikk Jürjens ja Guido osas astus üles näitleja Priit Pius.